Suurimad tänud lähevad füüsikainstituudi juhatajale Jaak Kikasele, kes sellise asja võimalikusk tegi ja veelkord Jaak Kikasele, nende fotojäädvustuste eest.
Mis seal siis ikka, rääkisin natuke juttu, ja mängisme natuke pilli, kuulajad kuulasid, vaatajad vaatasid. Aga kõige põnevamaks osutus hoopis kogemata tekkinud vestlusring peale näituse avamist.
Tegime nalja ja tegime pilti.
 |
Kersti Kobi aitas mul natuke avada |
 |
Vahur ja Mare |
 |
Üliõpilased üritasid samal ajal õppida |
 |
Õlmitsen |
 |
Ega see näituse avamine teeb ikka ülbeks küll |
 |
Sõltumatud vaatlejad |
 |
Kaks kriksatrulli |
Sain ka ühe meeletult toreda tagasiside, ühelt möödujalt hoopis sellele hetkel, kui maale üles panin. Siiani süda rõõmutseb!
Sest mulle meeldib, kui midagi, mis mina teinud olen, inimesed rõõmsaks teeb. Jee!